1. osa: Maa ja taevas

4. peatükk: Planeedid tähistaevas

Muutumatu tähistaeva taustal liikuvat ja oma kuju muutvat Kuud jälgides märkasid vana-aja tähetargad teisigi "rändavaid tähti", mida hakati nimetama planeetideks (kr astbar er planbar etes, ekslev täht). Nagu Kuu ja Päikese puhul, püüti siingi seostada rändtähtede liikumist maapealsete sündmustega. Tänapäeva teadus eitab planeetide mõju, sellele vaatamata kasutavad astroloogilised süsteemid praegugi ennustuste - horoskoopide tegemisel planeetide asendit taevas. Rändavate tähtede keeruline ja raskesti ennustatav liikumine oli sajandite vältel suureks stiimuliks mitte üksnes astronoomia, vaid ka füüsika ja matemaatika arengule. Palja silmaga nähtavaid planeete on viis, lugedes Päikese poolt: Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Kõige heledam planeetidest on Veenus, järgmine on Jupiter. Ülejäänud vahetavad kohti edetabelis sõltuvalt asukohast Maa ja Päikese suhtes. Planeetide liikumine on erinev: Veenus ja Merkuur püsivad alati Päikese lähedal, olles vaadeldavad kas enne päikesetõusu (koidutäht) või pärast loojangut (ehatäht). Ülejäänud kolm rändavad Päikesest sõltumatult, muutes perioodiliselt oma liikumissuunda. Kui kanda planeedi tee taevakaardile, näeme, et see meenutab silmust. Planeetide liikumist uurib taevamehaanika, nende asukoha täpne leidmine mistahes ajahetkel pole tänapäeval enam probleemiks. Pikemalt Päikesesüsteemist räägime õpiku teises osas. Täiendav tekst: Taevakehade liikumine

Joonis 1. Planeedi näiv silmusekujuline liikumine seletub nende vaatlemisega liikuvalt Maalt.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Maa liikumine
• Järgmine peatükk: Varjutused
• Sisukord

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997 28. märts 1998

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.