|
|
Pärast Marssi tuleb Päikesesüsteemis
tükk tühja maad ja siis algab suurte planeetide piirkond.
Jupiter on neist esimene ja ka suurim. Tähistaevas on ta Veenuse
järel kõige heledam "täht" ning inimestele
ammust ajast tuntud. Jupiteri läbimõõt ületab Maa
oma 11,2 korda, tema mass on 318 korda suurem Maa massist ning kaks ja
pool korda rohkem kui kõigi teiste planeetide massid kokku.
Jupiter asub Päikesest 5 korda kaugemal kui Maa ja tema tiirlemisperiood on ligi 12 aastat. Et teised hiidplaneedid liiguvad veelgi aeglasemalt, määrab nende näiva liikumise põhiliselt Maa liikumine -- sünoodiline periood on umbes üks aasta. Jupiteri orbiit on peaaegu ringikujuline, kuid siiski piklikum Maa ja Veenuse omadest. Nagu teisedki selle rühma planeedid, pöörleb Jupiter kiiresti, kusjuures pöörlemisperiood sõltub "geograafilisest laiusest": ekvaatoril kestab ööpäev 9 tundi 50 minutit, poolusel aga viis minutit kauem. Pöörlemistelg on orbiidi tasandiga peaaegu risti (nurk 86,9°), samas tasandis tiirlevad ka viis suuremat kaaslast. Teleskoobis paistab Jupiter heleda triibulise kettana, mille lähedal on alati näha ühele joonele rivistunud tähekesed -- Jupiteri suured kaaslased. Kokku on neid neli; nende liikumine, varjutused ja üleminekud Jupiteri kettast on hästi jälgitavad juba väikeses teleskoobis. Triibud planeedi pinnal on muutuva kuju ja heledusega, väiksematest detailidest on kuulsaim nn. Suur Punane Laik, mille avastas 1666. a. Cassini ja mis püsib -- erinevalt teistest, muutlikest detailidest -- oma kohal juba 330 aastat.
Kiire pöörlemise tõttu on planeet üsna lapik (polaarne läbimõõt on ekvatoriaalsest 9000 km võrra väiksem). Võrreldes Maa rühma planeetidega on Jupiteri tihedus tunduvalt väiksem -- see näitab kergemate elementide, eelkõige vesiniku ja heeliumi suurt osakaalu, mida kinnitab ka spektraalanalüüs. Et Jupiteril on tugev magnetväli, peab tal teoreetiliselt olema ka tahke tuum. Kosmosejaamad "Voyager" pildistasid möödalennul nii Jupiteri kui selle kaaslasi. Fotodelt võib näha, et Jupiteri pilvekiht on pidevas liikumises, kuigivõrd muutub isegi punane laik. Kaaslastel -- Jupiteri neli suurt kaaslast on mõõtmetelt võrreldavad Kuuga -- on näha detailiderohke tahke pind, pinnastruktuurilt on kaaslased väga erinevad. Lähima kaaslase -- Io -- pind on aktiivne, sealsete vulkaanide purskeid seostatakse lähedalasuva suure Jupiteri poolt esile kutsutud deformatsioonidega. Järgmise -- Europa -- pind on seevastu sile ja detailivaene (oletatakse, et see kujutab endast külmunud ookeani). Sama arvatakse ka välimiste kaaslaste Ganymedese ja Callisto kohta, kuid nende "jääkoor" on paksem ja seetõttu on temas näha ka meteoriidikraatreid. Spektraalanalüüsi ja kosmosejaama "Galileo" poolt Jupiteri atmosfääri heidetud sondi andmetel moodustab vesinik 86% Jupiteri atmosfäärist. Ülejäänust on enamus heelium, keemilisi ühendeid nagu ammoniaak ja metaan on alla protsendi. Sama koostisega on tõenäoliselt ka ülejäänud osa planeedist. Jupiter kiirgab intensiivset infrapunast kiirgust, tema kogukiirgus ületab Päikeselt saadava energia, mis näitab, et tema sisemuses toimub küllalt intensiivne energiatoodang. Maapealsete vaatlustega on Jupiteril avastatud veel 9 kaaslast, kuid need on neljast esimesest tunduvalt väiksemad. Kosmoseaparaatide abil on leitud kolm kaaslast ja planeeti ümbritsev rõngas -- erineva suurusega tahketest osakestest koosnev süsteem, laiusega umbes 6000 ja paksusega alla ühe kilomeetri. Rõngas asub planeedi ekvaatori kohal, 55000 km kaugusel pilvekihist.
|
|
[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]
Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-99 19. veebruar 1999
|
Selle õpiku valmimist on toetanud |