2. osa: Päikesesüsteem

6. peatükk: Jupiter

Millal vaadelda Jupiteri ja Saturni JAAK JAANISTE Nende kahe planeedi suhtes võime alati kindlad olla. Enamuse aastast on nad nähtaval, peitudes vaid mõneks nädalaks Päikese taha. Vaatlustingimused sõltuvad peamiselt käändenurgast, st. asukohast ekliptikal -- kui planeedid on kaugel lõunataevas, käivad nad meil madalalt ning on vaadeldavad vaid lühikest aega. Praegu (1998) on mõlemad teel põhja poole ja aastatel 1999 kuni 2004 on vaatlustingimused meie laiuskraadil suurepärased. Jupiteri leidmine on tema suure näiva heleduse tõttu lihtne. Enamuse aastast on tema tähesuurus -2 ringis, vaid Päikesele lähenedes väheneb see -1,5-ni. Saturn on veidi tuhmim, tema tähesuurus kõigub vahemikus 0,2-st 0,8-ni, seetõttu on vajalik asukoha eelnev kandmine tähekaardile (vt. õpetust Marsi vaatlemise kohta). Et Jupiteri ja Saturni tiirlemisperioodid on tunduvalt pikemad Maa-aastast, toimuvad nende vastasseisud igal aastal, nihkudes aastaga Jupiteril ühe kuu, Saturnil kahe nädala võrra hilisemale ajale. Parim aeg vaatlusteks on pärast vastasseisu, kuna planeet on siis näha õhtutaevas. Huvitavaimaks vaatlusobjektiks on muidugi Saturni rõngas, mis isegi väikses pikksilmas selgelt näha on. Jupiteril pakub huvi kaaslaste liikumine, mis on märgatav juba mõnetunnise vaatluse järel. Kui ilm hea, võite püüda leida ka Punast laiku ning selle leidmisel jälgida Jupiteri pöörlemist. Küsimus: Arvutage Marsi-tekstis toodud valemiga Jupiteri ja Saturni sünoodilised perioodid.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Marss
• Järgmine peatükk: Saturn
• Sisukord
• Täiendavad tekstid

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98 15. juuli 1998

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.