|
|
Päikese ja tema perekonna ehitust õppisime põhikooli
viimases klassis. Tuletame meelde põhilise ning püüame
seda vaadelda meie füüsika-alaste teadmiste valguses.
Süsteemi tsentriks on Päike -- hõõguvkuum gaasikera läbimõõduga 1,4 miljonit kilomeetrit ja massiga 2 * 1030 kg. Päikese mass on üle tuhande korra suurem suurima planeedi Jupiteri omast ning 330000 korda suurem Maa massist. Päikese gravitatsiooniväli on see, mis planeete koos hoiab, ja Päikese kiiratud energia on ka enamiku looduses toimuvate protsesside käigus hoidja. Et Päike on tüüpiline täht (kõik öötaevas nähtavad tähekesed on kauged päikesed), käsitleme tema ehitust ja evolutsiooni järgmises, tähtedele pühendatud osas. Päikesesüsteemi kuulub üheksa suurt planeeti, mõnituhat väikeplaneeti-asteroidi, sadakond perioodilist komeeti ("sabatähte"), planeetide kaaslased ning teadmata koguses meteoorset ainet, "tolmu", mis Maa atmosfääri sattudes tekitab üle taeva lendava tulejuti -- langeva tähe. Planeetide kogumass moodustab praeguste hinnangute järgi vaid 0,3 protsenti Päikese massist, seega on nende mõju Päikesele tühine. Tänu kosmosetehnikale on meie käsutuses küllalt head andmed peaaegu kõigi planeetide kohta, lähimate naabrite Marsi ja Veenuse pinna keemilise analüüsini välja. Väide, et tegu on just süsteemiga, mitte aga lihtsalt ümber Päikese tiirlevate taevakehade kogumiga, tugineb korrapärale planeetide suurustes ja liikumises. Kui kõige kaugem planeet Pluuto välja jätta, kehtivad järgmised väited:
|
|
[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]
Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997 13. märts 2002
|
Selle õpiku valmimist on toetanud |