 |
2. osa: Päikesesüsteem |
|
|
|
Merkuur on Päikesele lähim ja neljast Maa-tüüpi planeedist
väikseim; oma mõõtmetelt jääb ta alla nii
Jupiteri kui Saturni suurematele kaaslastele. Tema
pöörlemisperiood on umbes 2/3 tiirlemisperioodist,
mistõttu üks päikeseööpäev (ajavahemik
Päikese kahe kulminatsiooni vahel) -- 176 Maa-päeva -- on neist
mõlemaist pikem. Et Merkuuri orbiit on piklik ja tema liikumine
orbiidil ebaühtlane, on ebaühtlane ka Päikese liikumine
Merkuuri taevas. Arvutused näitavad, et kui Merkuur läbib
periheeli, näib Päike tema taevas liikuvat vastassuunas
(läänest itta).
Maalt on Merkuuri väga halb vaadelda, kuna ta asub Päikese lähedal ja jääb Maast suhteliselt kaugele. Eestis näeb Merkuuri vaid siis, kui tema suurim kaugenemine Päikesest (kuni 28°) langeb kevadisele või sügisesele pööripäevale. Siis on hämarik suhteliselt lühiajaline ja taevas jõuab enne Merkuuri loojumist piisavalt pimeneda. Teleskoobis paistab Merkuur tillukese sirbina, mingeid pinnadetaile seal näha ei õnnestu.
Kosmosest on Merkuuri pildistatud vaid ühe automaatjaama (Mariner 10, USA, 1974-75) poolt. See jaam tegi kokku kolm möödalendu, kahjuks on kõigil piltidel üks ja seesama poolkera. Merkuuri pind on väga sarnane Kuu pinnaga, sealgi on "merede" sarnaseid tumedaid tasandikke ja palju kraatermägesid. Omapäraseks pinnavormiks Merkuuril on kuni 2 km kõrgused ja sadade kilomeetrite pikkused astangud. Magnetvälja olemasolu ning planeedi suur tihedus viitavad rauarikka tuuma olemasolule. Atmosfäär Merkuuril puudub (rõhk pinnal alla 10-15 atm.), Päikese lähedus ja aeglane pöörlemine tekitavad suuri temperatuurierinevusi (-170°C öösel kuni +350°C päeval).
|
|
[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]
|
Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98 15. november 1998
|
![[Avatud Eesti Fond]](../../pildid/oef48.gif){kind=small}
Selle õpiku valmimist on toetanud |
![[Foto 1]](pildid/mercury.jpg)