2. osa: Päikesesüsteem

2. peatükk: Merkuur

Millal vaadelda siseplaneete JAAK JAANISTE

Planeetide ja Kuu vaatlemine teleskoobiga on suhteliselt lihtne ning ei nõua eriti keerukat ega hinnalist aparatuuri. Vene kooliteleskoobid Mizar ja Alkor võimaldavad kuni 150-kordset suurendust, millest piisab enamiku planeetide vaatlemiseks. Eestimaa ilm on muutlik, taevas suhteliselt valge ja õhk rahutu -- suuremaid suurendusi saab nagunii harva kasutada. Suuremaid detaile nagu Merkuuri ja Veenuse faasid, Kuu mäed, Jupiteri kaaslased ja Saturni rõngas, näeb ka 40-kordse suurendusega pikksilmas. Planeetide vaatlemisel pole tähtis niivõrd taeva pimedus kui planeedi kaugus Maast (määrab näiva (nurk)läbimõõdu) ja tema kõrgus horisondi kohal. Kui planeet on väga madalal (alla 10 kraadi), on kujutis teleskoobis hägune ja värvid moonutatud. Põhjuseks on paks õhukiht, mida valgus peab läbima: udu ning pilved ähmastavad kujutist, valguse murdumine atmosfääris (nimetatakse refraktsiooniks) nihutab paigast värvid. Ehkki siseplaneedid on Maale suhteliselt lähedal, saab neid edukalt vaadelda harva. Nagu Veenuse faaside joonisel näha, on Maale lähedal asuv Veenus pööratud meie poole oma valgustamata küljega. Sama käib Merkuuri kohta, ainult et siin lisandub veel väike kaugus Päikesest. Kui Veenus eemaldub elongatsioonis 47° kaugusele ja on taevas näha veel kolm tundi pärast Päikese loojumist, siis Merkuuri maksimaalne kaugus on vaid 20 kraadi ringis. Pole siis imestada, et neid, kes Eestimaal Merkuuri vaadelnud, pole eriti palju. Vaatlusaja valimiseks vajame Tähetorni Kalendrit. Selles igal aastal ilmuvas eestikeelses raamatukeses on tabel "Planeedid" ning kommentaar "Planeetide nähtavus". Viimasest alustamegi. Nähtavus on antud planeetide kaupa ja määrab ajavahemikud, millal üks või teine planeet öisel ajal näha on. Tabelit "Planeedid", kus kirjas planeetide koordinaadid ning tõusu- ja loojanguajad, vajame välisplaneetide vaatlemisel. Sellest edaspidi. Siseplaneetide koordinaate me ei vaja, kuna neid tähtedega segi ajada on kaunis võimatu. Nii Merkuur kui Veenus -- kui nad üldse näha on -- on märksa heledamad teistest tähtedest. Tähetorni Kalendri kommentaar Merkuuri või Veenuse kohta sisaldab tavaliselt lauset "näha pärast päikeseloojangut madalal läänetaevas" või siis "enne päikesetõusu (madalal) idataevas". Nii see ongi, ainult et: pidage meeles, et Kuu ja planeetide õhtuseks vaatluseks on sobiv kevadine, hommikusteks vaatlusteks sügisene aeg. Selgituseks vaadake kõrvalasuvat joonist. Nii Päike, Kuu kui planeedid liiguvad piki ekliptikat, mis on taevaekvaatori suhtes kaldu. Sügisesel pööripäeval, kui Päike ületab ekvaatori, on temast lääne pool olev ekliptika osa ekvaatorist kõrgemal (suurema käändenurgaga), idapoolne aga madalamal. Taevakehade näiv liikumine idast läände (läänest itta pöörduva Maa suhtes!) tähendab, et kõigi Päikesest hiljem loojuvate planeetide teed on sügistaevas madalamal Päikese omast. Seetõttu loojubki Päikesest 20° ida pool olev Merkuur meie laiuskraadil peaaegu koos Päikesega ja Veenuski kaob silmapiiri taha vaid tund-poolteist pärast Päikest. Kevadõhtul on pilt sootuks teine. Ekliptika on õhtutaevas püsti ja päikesest "tagapool" olevad planeedid loojuvad mitu tundi pärast Päikest. Nii Veenus, Merkuur kui noorkuu sirp säravad kõrgel tumedas taevas ning on hästi leitavad-vaadeldavad. Küsin: Kuidas on lood hommikuste vaatlustega?

Joonis 1. Siseplaneetide elongatsioonid (nurkkaugus Päikesest) Maalt vaadatuna. Joonis 2. Merkuuri õhtune vaatlus. Sügisel on Päikesest 20° ida pool olev Merkuur Päikese loojumise ajal madala ekliptika tõttu vaid 3° kõrgusel ning loojub pool tundi pärast Päikest. Kevadel on Merkuuri kõrgus samades tingimustes 16° ja ta on näha veel 2,5 tundi pärast loojangut.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Päike ja planeedid
• Järgmine peatükk: Veenus
• Sisukord
• Täiendavad tekstid

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98 17. juuli 1998

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.