Elu otsingutest Marsil I
TÕNU TUVIKENE
Eellugu
Marssi on peetud pikka aega planeediks, kus on elu. Alust andsid selleks
Marsi pinnamoodustiste värvuse ja kontrasti perioodilised muutused,
mida seostati taimestiku vegetatsiooniga. Eriti tugevdas seda arvamust nn.
kanalite avastamine G. V. Schiaparelli poolt 1877.
a. Kanalid oma korrapäraga näisid kindlalt olevat
marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni
fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi
näinud. Taimestikule näisid viitavat ka Marsi spektrist leitud
neeldumisjooned.
"Mariner 4" möödalennuga 1964. a. alanud
uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud
argumendid ümber. Kanalid osutusid täielikuks silmapetteks,
ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku
kraatrite ahelikega Marsi pinnal. Kõige olulisemateks
vastuargumentideks elule osutusid aga automaatjaamade poolt tehtud
rõhu ja temperatuuri ning atmosfääri koostise
määrangud, mis näitasid maiste elusorganismide
eksisteerimise võimatust Marsil. "Mariner 9" poolt tehtud
fotod näitasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles
umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et
võib-olla on kunagi Marsil siiski elu tekkinud ja ehk on
elusorganismid järk-järgult halvenevate tingimustega kohanedes
ka tänapäevani säilinud. Kõige
tõenäolisemalt võiks tegu olla mikroorganismidega.
Elu otsingutest Marsil II: Bioloogialaboratooriumid
Marsi pinnal
Elu otsingutest Marsil III: Marsi killud
laboratooriumis
|
![[Avatud Eesti Fond]](../../pildid/oef48.gif){kind=small}