5. osa: Universum

2. peatükk: Kosmoloogiline printsiip

Tegelikult me teame, mis on lõpmatu ruum. Me tajume ruumi nägemismeele abil ja lõpmatu on see ruum, kus igast meile nähtavast esemest kaugemal (tagapool) on veel teisi esemeid. Me ei saa näha kõiki lõpmatus ruumis olevaid asju, järelikult ei saa me neid ka tundma õppida. Kuigi maailm on lõpmatu, näeme me temast siiski vaid lõplikku osa. See, mida me näeme (galaktikad) on kõigis suundades ja kõigil kaugustel ühesugune. Meil pole mingit põhjust oletada, et veel kaugemal see olukord muutuks. Järelikult võime oma mõttekäikudes lähtuda eeldusest, et maailm on kõikjal ühesugune. Ja veel, et olla lõpuni materialist ja eitada jumaliku loomis-akti võimalikkust, tuleb oletada, et ta on seda alati olnud. See ongi kosmoloogia aluspostulaat, nn. kosmoloogiline printsiip. Selle esimesed alged on kirjas T. Lucretiuse (99-55 e.Kr.) didaktilses poeemis "De rerum natura" (Asjade olemusest); Tänapäevane formuleering pärineb Giordano Brunolt ("Lõpmatusest, Universumist ja maailmadest", 1584): Universum on oma kõigis punktides keskmiselt ühesugune, sarnanedes meile nähtava Universumi osaga. Universum on kõigil ajahetkedel olnud keskmiselt ühesugune, sarnane meie poolt käesoleval momendil nähtava Universumiga. See on täielik kosmoloogiline printsiip; punkt üks väljendab tema ruumilist, punkt kaks ajalist osa. Eristatakse ka osalist kosmoloogilist printsiipi, mis nõuab vaid ruumilist ühtlust, lubades ajalist arengut. Kosmoloogiline printsiip ei nõua, et maailm peaks antud hetkel paistma kõigis suundades ühesugusena. Ta ei saagi seda nõuda, kuna tegelikult sellist asja ei ole. Kosmoloogiline printsiip on veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümberpöördult. Galaktikad võivad isegi ükskord otsa lõppeda (seni pole seda küll näha), aga siis me usume, et sellega lõpeb vaid üks kosmilise hierarhia aste, üli- või metagalaktika, ning sellele järgneb jällegi ruum, mis on täidetud samasuguste metagalaktikatega. See pole väljamõeldis, vaid inimkonna kogemuse üldistus: uskus ju Bruno, et kosmoloogiline printsiip käib tähtede kohta, galaktikatest ei teatud tol ajal veel midagi.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Lõpmatus
• Järgmine peatükk: Kosmoloogilised paradoksid
• Sisukord

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-99 12. märts 1999

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.