2. osa: Päikesesüsteem

11. peatükk: Päikesesüsteemi väikekehad

Asteroidid Suur lünk Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel köitis samuti planeediotsijate tähelepanu. Siin tuli edu kiiremini -- esimene pisiplaneet Ceres avastati 1801. a., järgneva 50 aastaga leiti neid veel viis ning praeguseks on teada juba tuhandeid asteroide. Suuruselt jäävad nad alla ka planeetide kaaslastele, tuhande kilomeetrise lähedale küünib vaid Ceres (931 km); rohkem kui sada kilomeetrit on läbimõõt 250 asteroidil. Kujult on nad enamasti ebakorrapärased, orbiidid on valdavalt ringikujulised ja ekliptika tasandis, esineb aga ka piklikke ja tasandist väljuvaid orbiite. Asteroidide kogumassiks hinnatakse 0,0015 Maa massi. Nagu jooniselt näha, tiirleb enamik asteroide Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel. Siiski on olemas küllalt palju suuri asteroide, mille tee lõikab Maa orbiiti. Et asteroide on palju ja et nad võivad üksteisele läheneda, on võimalikud ka orbiitide muutused. See tähendab aga reaalset ohtu, et mõni neist väikeplaneetidest Maaga kokku põrkab. Niisuguste kosmiliste katastroofide jälgi on geoloogid Maal ka avastanud. Asteroidi langemine tiheda asustatusega piirkonda tähendaks miljonite inimeste hukkumist ja tõsist ohtu elukeskkonnale Maal; seetõttu jälgitakse väikeplaneetide liikumist erilise hoolega; Maad ohustada võivad objektid on kõik arvel ja nende orbiite kontrollitakse pidevalt. Ootamatult ilmuva asteroidi leidmiseks kasutatakse lisaks tavalistele teleskoobivaatlustele ka radarsüsteeme. Täiendav tekst: Asteroidid Komeedid Suurte kauguste ja väikeste mõõtmete tõttu jääb enamus kosmilisi kehi astronoomidel siiski nägemata. Märkame neid vaid siis, kui nad oma teekonnal satuvad Maa või Päikese lähedale. Komeedid on Päikesesüsteemi väikekehadest kõige tuntumad. Nad ilmuvad enamikus ootamatult (korduvalt nähtud nn. perioodilisi komeete on teada vaid mõnikümmend) paistes teleskoobis ebakorrapärase liikuva udulaiguna, mis Päikesele lähenedes kasvab "sabatäheks" -- heleda uduse pea ning nõrgeneva sabaga moodustiseks (vt. fotot). Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; selliseid ilmub paraku aga harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida. See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast nähti esimest korda 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma (vt. fotot). Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail. Erinevalt planeetidest tiirlevad komeedid kõikvõimalikes tasandites ning suvalises suunas. Ilmumissageduse ja tiirlemisperioodide (arvutatakse orbiidi kuju järgi) võrdlemise teel hinnatakse komeetide koguarvuks 2-3 miljonit. Vaata ka artiklit komeedi Wild2 uurimisest. Meteoorid Meteoore võime näha pea igal öösel, kui on vaid selge ilm ja meil piisavalt kannatust. Nende, taevast üle vilksatavate "langevate tähtede" sagedus on tavaliselt 3-5 ühe tunni jooksul, aga võib mõnel eriti soodsal ööl ulatuda sadadesse. Helenduv jälg tekib taevasse siis, kui mõni kosmiline ainekübe tungib suure kiirusega Maa atmosfääri, kus ta kuumenedes aurustub või ära põleb. Meteoori massi võib hinnata liikumiskiiruse ja jälje heleduse järgi; tavaliselt on see vaid murdosa grammist. Siiski langeb Maale iga päev kümmekond tonni meteoorset ainet. Meteoriidid Meteoriidist räägime siis, kui mõni neist kehadest on piisavalt suur, et mitte atmosfääris täielikult aurustuda. Et "taevakivist" saaks meteoriit, peab ta kõigepealt Maale jõudma ja siis üles leitama. Kuna suure meteoriidi langemine on kaunis efektne ja suurel maa-alal nähtav sündmus ning sulamisjälgedega meteoriit teistest kividest hästi eristatav, leitakse üles enamus asustatud piirkondadesse langevatest meteoriitidest. Meteoriidid olid kuni viimase ajani ainus vahend kosmiliste tahkete kehade keemiliseks analüüsiks. Meteoriitide ainest moodustavad üle 90% raud, hapnik, räni ja mangaan; vähemal määral sisaldavad nad niklit, väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi; ülejäänud elemente on vaid protsendi murdosa. Et Kuu, Marsi ja Veenuse pinnaseanalüüsid sisaldavad samu elemente, on Päikesesüsteemi keemiline ühtsus tõestatud. Erinevalt planeetide pinnakivimeist leidub aga meteoriitide (ka kõige suuremate) hulgas peaaegu puhtast või väikese niklisisaldusega rauast koosnevaid meteoriite. Üldse on raua osakaal meteoriitses aines oluliselt suurem näiteks maakoore või Kuu kivimitega võrreldes; see näib kinnitavat planeetide suure rauasisaldusega tuumade teooriat. Veel leidub planeetidevahelises ruumis tolmu, gaase ja Päikese poolt välja kiiratud suure energiaga osakesi (kosmilist kiirgust). Massi poolest moodustab see kokku vähem kui miljardiku Maa massist.

Foto 1. Gaspra, esimene asteroid, mida pildistas kosmoseaparaat. Foto 2. Ida ja Dactyl. Joonis 1. Asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel. Selles vöös liiguvad 98% väikeplaneetidest. Foto 3. Hale-Bopp'i komeet 1997. aasta märtsis. Sinakas ioonsaba on sirge, punaka tooniga heledam tolmusaba kõverdub komeedi liikumisel. Foto 4. Halley komeedi tuum, pildistatud kosmosesondilt Giotto. Korrapäratu kujuga tumedast kehast purskuvad gaasi- ja tolmujoad. Foto 5. Meteoori jälg tähistaevas. Foto 6. Tähesadu. 17. novembril 1966 kohtus Maa leoniidide meteooripilvega. Sellel fotol on üle saja meteoori.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Pluuto, Charon ja Kuiperi vöö
• Järgmine peatükk: Päikesesüsteemi stabiilsus
• Sisukord

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-99 22. veebruar 1999

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.