2. osa: Päikesesüsteem

10. peatükk: Pluuto, Charon ja Kuiperi vöö

Le Verrier' ning Galle edu planeetide avastamisel pliiatsi ja paberi abiga ei andnud rahu teistelegi matemaatikutele. Selle sajandi algul lõi üks tolle aja juhtivaid planeediuurijaid Percival Lowell spetsiaalse arvutusbüroo Neptuuni-taguste planeetide otsimiseks. Rehkendused vaheldusid vaatlustega, kuni 1930. a. C. Tombaugh sattuski seni tundmatule liikuvale objektile. Oletades, et tegemist ongi uue planeediga, pandi objektile nimeks Pluuto (surmajumal Plutoni järgi). Alles aastatepikkused vaatlused osutasid, et tegemist on kõigist senistest tugevasti erineva taevakehaga. Esiteks on Pluuto orbiit palju piklikum kui ülejäänud planeetidel. Kui seni oli suurima ekstsentrilisusega (0,2) Merkuur, siis Pluutol on see 0,253. Periheelis on Pluuto orbiit seespool Neptuuni orbiiti, afeelis aga sellest 1,9 miljardi kilomeetri võrra väljaspool. Mis aga kõige hullem, orbiidi kaldenurk Maa (ja ka kõigi ülejäänud planeetide) orbiidi tasandi suhtes on 17°! See aga tähendab omakorda, et Pluuto eemaldub süsteemi sümmeetriatasandist ligi 15 miljoni kilomeetri kõrgusele. Võrreldes ülejäänutega on Pluuto väike planeet. Heleduse ja kauguse järgi rehkendades saadi talle Maa omaga võrreldav mass ja seetõttu mõjutab ta vähe temast kümneid kordi massiivsemate hiidplaneetide liikumist. Pluuto näiv heledus (15. tähesuurus) on visuaalsete vaatluste piiril ning ainult tema juhuslik sattumine otsingupiirkonda võimaldas teda leida. Tegelikult osutus Pluuto veelgi väiksemaks. 1978. a. avastati Pluuto kaaslane, mis sai nimeks Charon. Charoni tiirlemisperiood (6 päeva 9 tundi) ning tema kaugus planeedist (19 700 km) annavad süsteemi kogumassiks 1/400 Maa massi, mis on vaid viiendik Kuu massist ning on võrreldav suuremate asteroididega. Küsimus, kas on olemas veel teisigi kaugeid planeete, piinab astronoome endiselt. Pluuto ebaharilik orbiit suurendab tunduvalt otsimispiirkonda: kui teised planeedid liiguvad ekliptika (Päikese tee, tegelikult Maa liikumise projektsioon taevasfäärile) lähedal, siis nüüd tuleks läbi uurida tunduvalt suurem taevaala. Aastatel 1970-80 läbiviidud vaatlusprogramm -- tähtede omaliikumiste mõõtmine 20-aastase ajavahega tehtud taevafotode võrdlemise teel -- välistab 19. tähesuurusest heledamate planeetide olemasolu. Ja siiski teatati 1992. aastal veel ühe Neptuuni-taguse planeedi avastamisest. Selle heledus oli 23 tähesuurust (80 korda nõrgem tähtede omaliikumiste kataloogi piirheledusest), orbiit peaaegu ringikujuline, kaugus Päikesest 6,6 miljardit km (44 a.ü.). Samal aastal leiti veel kaks sarnast objekti, praeguseks ulatub Neptuuni-taguste planeetide arv kümnetesse. Kui suured on leitud taevakehad, pole veel teada. Heleduse järgi otsustades peaks nad olema kümmekond korda väiksemad Pluutost. Väikeste masside ja suure arvu poolest sarnanevad leitud objektid Maa rühma planeete hiidplaneetidest eraldavatele asteroididele. Sellise väikeplaneetidest koosneva vöö olemasolu ennustati juba varem G. Kuiperi poolt ja nii (Kuiperi vööks) seda piirkonda ka nimetatakse. Mida see vöö endast kujutab, saab vast lähiaastatel selgemaks. Nii kirjutati aastal 1999. 2006. aastal defineeriti IAU peaassambleel uuesti mõiste planeet. Ja Pluuto, mis oli planeetide seas erandlik niikuinii, määrati klassi kääbusplaneedid. Täiendav tekst: Pluuto

Foto 1. Pluuto ja Charon. Joonis 1. Päikesesüsteemi kaksikplaneedid Maa-Kuu ning Pluuto-Charon.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Neptuun
• Järgmine peatükk: Päikesesüsteemi väikekehad
• Sisukord

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-99 13. veebruar 2015

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.