2. osa: Päikesesüsteem

9. peatükk: Neptuun

Neptuun, kaheksas ja viimane suurtest planeetidest, on eriti kuulus oma avastusloo poolest: tema asukoha arvutas 1846. a. välja prantsuse matemaatik J. Le Verrier, püüdes seletada häireid Uraani liikumises temast kaugemal asuva planeedi gravitatsioonilise mõjuga. Le Verrier' poolt antud asukoha järgi avastas planeedi saksa astronoom J. Galle. Mõõtmetelt on Neptuun väga lähedane Uraanile: läbimõõt 0,96, mass 1,2, tihedus 1,3 Uraani omast. Sarnane on ka välimus, mida esmakordselt võis uurida 1989. a. "Voyageri" poolt tehtud fotodelt (maapealsetes teleskoopides näeme vaid tillukest rohekat ketast). Neptuuni kaugus Päikesest on kolm korda suurem kui Saturnil (ja 1,5 korda suurem kui Uraanil); sellega rikub ta ära hiidplaneetide rea, kus seni oli iga järgnev planeet eelmisega võrreldes Päikesest poole kaugemal. Ka selle planeedi täpne pöörlemisperiood on leitud magnetvälja kaudu. Kaaslasi on Neptuunil kaks: Triton ja Nereis. Nagu heas romaanis tavaks, rikub viimane fakt siingi ära kõik meie senised arusaamad. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nimelt nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas. Mis Nereisesse puutub, siis on tema orbiit väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni kümne miljoni kilomeetrini. Neptuunil on ka kolm nõrka rõngast. Ilmselt hakkab siin Päikesesüsteem lõppema. Täiendav tekst: Veel Neptuunist

Foto. Neptuun.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Uraan
• Järgmine peatükk: Pluuto, Charon ja Kuiperi vöö
• Sisukord

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997 22. veebruar 1999

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.