 |
5. osa: Universum |
|
|
|
Jääb üle vaid inimese igavene küsimus: miks selline
maailm eksisteerib ja kuidas ta on tekkinud?
Füüsikute lause vaakumi spontaansest polarisatsioonist kuulub kvant-teooriasse ja tema filosoofiline lahtiharutamine on, nagu teistelgi kvantfüüsika väljenditel, igapäevaterminites kaunis raskesti teostatav. Sõna-sõnaline tõlge ütleks, et Universum tekib äkki ja eimillestki ning et see on igati normaalne, ehkki väikese tõenäosusega füüsikaline protsess.
1970. aastal formuleeris Cambridge'i Ülikooli professor Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene (vaatleja). See, esmapilgul üsna ebafüüsikaline lause kannab antroopsusprintsiibi nime. Selle eestikeelne vabatõlge oleks "inimkeskne Universum". Printsiip lähtub faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants (füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemik) on samade parameetrite võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Elupiirkonna põhiparameetrid on piiratud kolme tingimusega: vedel vesi, valkude eksisteerimiseks sobiv temperatuur ning ioniseeriva kiirguse väga madal tase. Siit tuleneb omakorda terve hulk nõudeid planeedi massi, atmosfääri rõhu ja koostise, magnetvälja jne. kohta. Ning kõige lõpuks on vaja nende parameetrite väga täpset hoidmist miljardite aastate vältel. See, kaunis raske ülesanne, on "perfektselt teostatud" kosmoloogilise mudeli valikuga: kord käima pandud Universum viib ilma täiendava vahelesegamiseta lõppkokkuvõttes inimese ilmumiseni. Religioossete kosmoloogiate Jumal-looja käivitas maailma sõna abil. See, tüüpiliselt idealistlik lähendus (mõiste enne objekti, mille kohta ta käib) on sisemiselt kooskõlaline ja lahendab olemise probleemid universaalse algpostulaadi -- genitori (kr. genos -- sünd, teke) abil. Probleemi saab lahendada ka subjekti seisukohalt lähtudes (igaüks on iseenda jumal). Füüsikaline kosmoloogia võtab aluseks meid ümbritseva looduse, loob selle põhjal esemeid ja nähtusi kirjeldava loogilis-matemaatilise süsteemi (füüsika) ning püüab selle süsteemi abiga tungida olemise saladustesse. Tulemuseks on eespool kirjeldatud mudelid, mille käik on määratud füüsika seadustega ja neis sisalduvate parameetrite väärtustega. Et see mudel viiks eluks vajalike tingimuste kujunemiseni, peavad füüsika seadused ja -konstandid olema just täpselt sellised, nagu nad on. Aga see ongi antroopsusprintsiibi sisu: maailm on selline, et seal saaks olla inimene. Ärgem püüdkemgi seda lõpuni mõista. Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes läbi tunnetuse raske tee on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust. Muidugi võib antroopsusprintsiibile anda ka tavapärasema seletuse. Kujutame ette, et tõepoolest eksisteerib selline ürgsubstants, mille nimi on vaakum (loobume hetkeks tema samastamisest tühjusega), mis on võimeline "polariseeruma", tekitades "universumeid". Ja veel oletame, et kõik need universumid on erinevad nii neis valitsevate füüsikaliste tingimuste kui ka neist tingimustest tuleneva evolutsiooni poolest. Oletame, et osa neist universumitest on viljatud, st. neis ei teki kunagi ei elu ega mõistust. Nii nad jäävadki seesmiselt tunnetamata, nende kohta ei looda kunagi mingeid teooriaid. Teine osa on viljakad universumid -- neis tekib aja jooksul mõistuse kandja ja sellega seoses ka mõistus, mis viib universumi teooria(te) tekkeni. Me ei kasuta sõna "elu", kuna mõistus ei pea ilmtingimata olema seotud valkainetel funktsioneeriva ajuga. Põhimõtteliselt võivad sellised universumid ja nende kohta käivad teooriad olla hoopis erinevad meie omast. Kõigil neil hüpoteetilistel universumitel on ühine omadus: nad ei ole meie tunnetusele kättesaadavad. Ainus Universum, mida me näeme-kuuleme, on meie oma. Ta on täpselt selline, et me teda näha saaksime. Seda ja ainult seda väidabki antroopsusprintsiip.
|
[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]
|
Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98 13. märts 1998
|
![[Avatud Eesti Fond]](../../pildid/oef48.gif){kind=small}
Selle õpiku valmimist on toetanud |
