Nõrgalt helenduvat, ebaühtlase heledusega riba on vast
igaüks mõnel pimedamal sügisööl tähele
pannud. Eestis kutsutakse seda Linnuteeks, mujal maades kreeklaste
eeskujul Piimateeks (kr. Galaktikos, ingl. Milky Way, sks.
Milchstrasse). Riba moodustab tähistaevas 10-20-kraadise
laiusega "tee", mille telgjoon kulgeb piki suurringi ja
möödub taevapoolustest umbes 30 kraadi kauguselt.
1610. a., kui Galilei esmakordselt teleskoobi taevasse suunas, sai
selgeks, et riba helenduse põhjuseks on tohutu arv nõrku,
palja silmaga nähtamatuid tähti. 18. saj.
lõpus alustas üks kõigi aegade edukamaid
astronoome-vaatlejaid William Herschel tähtede süstemaatilist
loendamist erinevatel kaugustel Linnuteest ning tegi kindlaks, et
tähtede tihedus taevasfääril kasvab järsult Linnuteele
lähenedes. W. Herschel näitas, et kõige
paremini saab nähtut seletada oletades, et tähed ei täida
ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike
mõõtmetega piirkonda. Herschel visandas ka selle
tähesüsteemi oletatava kuju -- lapik ketas, mille paksus on
umbes viiendik läbimõõdust. Et Linnutee heledus on
kõigis suundades enam-vähem sama, oletati, et Päike asub
süsteemi keskel.
Tänaseks teame: meie kodu-tähesüsteem on tavaline
spiraalgalaktika, õhuke, umbes 1 kpc paksune
tähtedest ja gaasist-tolmust ketas läbimõõduga
30-40 kpc, mida ümbritseb peaaegu kerakujuline vanadest
tähtedest ja täheparvedest koosnev, äärte suunas
hõrenev pilv -- halo. Päike asub süsteemi tsentrist (asub
Amburi tähtkuju suunas) 8,5 kpc kaugusel ning tiirleb
selle ümber pea ringikujulisel orbiidil. Andmeid meie Galaktika
ehituse kohta saame täheparvede ja gaasilise aine, eeskätt
vesiniku ruumjaotusest.
|
|