Taevas on miljoneid tähti, mis koosnevad kahest või mitmest
ühise masskeskme ümber tiirlevast tähest. Vähemalt
üks selline paar -- Suure Vankri teine aisatäht Mizar/Alkor
(rahvaastronoomia Härg ja Hunt) on eristatav ka palja silmaga.
Kahjuks asuvad need teineteisest liig kaugel, et kaaslase liikumine
peatähe suhtes märgatav oleks. Küll on aga Suure Vankri --
täpsemalt küll Karu -- lõunapiiril täht
,
mis teleskoobis samuti kaksikuna paistab ning mille kaaslane on
pärast avastamist 1826. a. juba poolteist tiiru ära teinud.
Kui tahame määrata
massi, peame teadma tema komponentide
orbiite (vähemalt nende pikemaid pooltelgi a) ning
tiirlemisperioodi T. Siis saaksime leida Kepleri kolmanda seaduse
konstandi A
mille väärtus on teada Päikesesüsteemist, näiteks
Maa liikumisest. Maa püsib orbiidil tänu
gravitatsioonijõule, mis tasakaalustab liikumisel tekkiva
tsentrifugaaljõu:
kus Maa kaugus Päikesest R on ringorbiidi raadius, mis
teadupoolest vastab ellipsi pikemale poolteljele. Kui valemi
mõlemad pooled Maa massiga
läbi jagada ning kiirus v asendada valemist
(T on Maa tiirlemisperiood), saame valemi
Konstant on konstant ja kui panna R ja T asemele meie
tähe parameetrid a ja T, tuleks teises pooles asendada
vaid mass. Gravitatsioonikonstant G ja matemaatiline konstant
on universaalsed (vähemalt nii me arvame), seega saamegi valemi
tähe massi arvutamiseks:
Valem on käes, kahjuks ei tea me a väärtust. Meil on
vaid tähe kaaslase näiva liikumise pilt taevasfääril.
Ja seegi, nagu pildil näha, kaunis karvane. Pole ime --
orbiidiellipsi läbimõõt on vaid viis kaaresekundit
(võrdle Tartu teleskoobi piirtäpsuse, 0,25"-ga). Ja ometi
on pooltelg selle joonisega täpselt määratud (muidugi
eeldusel, et tähe kaugus on teada).
Kõigepealt tuleb leida orbiidi kaldenurk vaatesihi suhtes. Ei maksa
loota, et see on täisnurk (ainult siis vastab orbiidi tegelik kuju
vaadeldavale ellipsile). Õnneks ütleb Kepleri I seadus, et
teine täht asub orbiidi fookuses. Meie tähel see nii ei ole
(näiva ellipsi fookus on märgitud ristiga), järelikult on
orbiit kaldu. Aga mis suunas ja kui palju? Anname kaks erijuhtu:
- Kui orbiit on ringikujuline, asub tsentraalne täht vaadeldava
ellipsi tsentris.
- Kui orbiidi pooltelg projekteerub vaatesuunale, on tsentraalne
täht ka näiva ellipsi poolteljel.
Meie tähele ei kõlba kumbki. Et probleemi lahendada, tuleb
appi võtta Kepleri II seadus ja aastamärgid. Proovige, kas
saate hakkama.
Ja veel üks mõistatus: me ei tea, millised on kaksiktähe
komponentide massid. Kui nad on lähedased, ei tiirlegi
"kaaslane" peatähe ümber, vaid mõlemad liiguvad
ümber ühise masskeskme. Et see asub tähtede vahel, on
orbiidi tegelik pooltelg lühem vaadeldavast.
Milline oleks väljapääs? Teeme kaks joonist. Ülemine
on nn. masskeskme süsteemis: mõlemad tähed (A ja
B) liiguvad ümber masskeskme O. Teine on tähega
A seotud süsteemis. Indeksid näitavad tähtede
asendit eri ajamomentidel. Kõik orbiidid on ellipsid.
Millal on joonised a) ja b) identsed? Aga juhul, kui kogu tähti
A ja B orbiidil hoidev mass on koondunud tähte
A, st. kui
ja
Meil ei jäägi üle muud, kui oletada, et see nii on. Mass,
mille me oma valemitest saame, on tegelikult kaksiktähe komponentide
masside summa.
Kas on võimalik teada saada ka komponentide masse? On, kui leiame
tähtede kiirused orbiidil. Aga kuidas?
Kas on huvitav ülesanne?
|
|