2. osa: Päikesesüsteem

4. peatükk: Maa ja Kuu

Maa marslase pilgu läbi TÕNU TUVIKENE "Maa on meile lähim planeet. Asudes keskmiselt 0,66 a.ü. (NB! Mõeldud on muidugi astronoomilist ühikut Marsi jaoks -- see on Marsi keskmine kaugus Päikesest -- 228 miljonit kilomeeetrit) kaugusel Päikesest kulub tal täistiiru tegemiseks natuke rohkem kui pool Marsi aastat. Maa on Marsist 1,9 korda suurema läbimõõduga ja 9,4 korda massiivsem, olles Päikesesüsteemis suuruselt viies planeet. Teleskoobis paistab Maa sinakasvalge laigulise sirbina. Valged laigud Maal on väga liikuvad ja muutliku kujuga, mõnikord on neid rohkem, mõnikord vähem. See viitab pilvedele Maa atmosfääris. Kui pilvi on vähe, siis on kõige suuremate teleskoopidega näha Maa pinnamoodustusi. Enamiku planeedist hõlmavad tumedad sinised alad. Nende vahel võib täheldada kollakaspruune piirkondi. Planeedi pinna jälgimise põhjal on Maa ööpäev 2% lühem kui Marsil. Maal nagu Marsilgi esinevad aastaajad, sest planeedi pöörlemistelg on tiirlemistasandi ristsuunaga kaldu 23,5-kraadise nurga all ning seetõttu on kord üks, kord teine planeedi poolkera rohkem Päikese poole pööratud. Pooluste ümber on valged polaarmütsikesed, mis suurenevad ja vähenevad vastavalt aastaaegadele. Lõunapoolne polaarmüts on palju stabiilsem, kuid väiksema ulatusega kui põhjapoolne. Spektroskoopiliselt on Maa atmosfääris kindlaks tehtud hapniku, veeauru ja süsihappegaasi olemasolu, kuid teoreetikute arvates on atmosfääri põhiline koostisosa veel kindlaks tegemata. Arvatavasti paiknevad selle tundmatu gaasi spektrijooned spektri ultravioletses otsas, ultravioletse kiirguse aga neelab Maa atmosfääris olev osoon. Elementide üldist levikut arvestades võib sobivaks kandidaadiks pidada molekulaarset lämmastikku. (Vahemärkus: tundmatul astronoomil on õigus, Maa atmosfäär sisaldab tegelikult 78% lämmastikku, 21% hapnikku ja teisi gaase tunduvalt vähem.) Atmosfäärirõhk on Maal sada korda suurem kui Marsil. Sellistes tingimustes võib vesi olla vedelas olekus ning tumedad piirkonnad võivad endast kujutada hiiglaslikke veega täidetud alasid, ka Päikese peegeldumist nendelt pindadelt on õnnestunud vaadelda. Polaarmütsikesed võivad koosneda jääst, sest temperatuur on seal allpool vee külmumispunkti. Väga huvitavaid tulemusi on andnud Maa vaatlemine raadioteleskoopidega. Meeterlainetes (ultralühilained) on Maa Päikese järel kõige võimsam kiirgaja Päikesesüsteemis! Raadiokiirguse tugevus sõltub suuresti sellest, milline planeedi osa on parasjagu Marsi poole suunatud. Maa raadiokiirgus on aja jooksul tugevnenud, kusjuures 40-50 aastat tagasi ei kiiranud ta selles lainealas praktiliselt üldse. Maal on üks kaaslane, mis läbimõõdult on temast vaid neli korda väiksem. Kui võrrelda planeediga, mille ümber ta tiirleb, siis on ta suhteliselt suurim kaaslane Päikesesüsteemis (kui mitte arvestada paari Pluuto-Charon). Teleskoobiga võib Maa kaaslase pinnal näha tumedaid laike. Nende jälgimise põhjal on leitud, et kaaslase pöörlemisperiood ja tiirlemisperiood on võrdsed, seetõttu on ta Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Maa kaaslasel atmosfääri leitud ei ole. Elu tekkeks ülisoodsatest tingimustest hoolimata ei ole leitud veenvaid tõendeid elu olemasolust Maal, kuigi kaudselt kinnitab seda pinnase värvuse sesoonne muutumine. Mõned entusiastid kipuvad Maa raadiokiirguse kasvu seletama mõistuslike olendite tegevusega, kuid tõenäoliselt leitakse sellele usutavam seletus." Umbes nii võiks iseloomustada Maad kujuteldav Marsi astronoom, kelle käsutuses oleksid samasugused teleskoobid koos lisaseadmetega nagu tema maistel kolleegidel. Kindlasti oleks tal veel lisada mitmeid hüpoteese ja teooriaid Maa ja sellega seotud nähtuste kohta, samuti võiks ta palju põhjalikumalt kirjeldada mandrite kontuure ja paiknemist. Lisame veel, et kõnealune raadiokiirgus pärineb televisooni ja ultralühilaine saatjatelt. Raadiokiirgus saadab arvatavasti ainsana maailmaruumi teateid tsivilisatsiooni olemasolust Maal. Kui marslaste käsutuses oleks ka automaatjaamadelt tehtud ülesvõtteid, siis võiks ta lisada, et Maa pind on hämmastavalt noor. Pole jälgegi suurtest kraatritest, mis on teiste maa-tüüpi planeetide kõige iseloomulikumad pinnamoodustised. Need on hävitatud õhu, vee ja pinnakihtide liikumise poolt, sest Maa pole mitte ainult elu kandja, vaid ka ta ise oleks justkui elus: toimub pidev suurte maakoore plokkide (nn. laamad) liikumine, mille käigus tekivad ja kaovad mäeahelikud, toimuvad maavärinad ja purskavad vulkaanid. Teistel planeetidel pole midagi taolist vastu panna, nende pinnad on igas mõttes surnud.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Veenus
• Järgmine peatükk: Marss
• Sisukord
• Täiendavad tekstid

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98 15. mai 1998

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.