4. osa: Galaktikad

8. peatükk: Galaktikate ruumjaotus

Universumi kärjetaoline struktuur JAAK JAANISTE

See pilt (joonis 1) lõpetas kolm aastat kestnud rahvusvahelise programmi, olles vaid üheks lüliks lõputa ahelas. Algas kõik 1977. a., kui Tõravere astronoom Mihkel Jõeveer tuli mõttele kasutada galaktikate ruumjaotuse uurimisel uut kartograafilist võtet -- kiildiagrammi. Nii (ingl. wedge diagram) nimetatakse seda praegu. Meie kasutasime esimest pähe tulnud analoogi -- "apelsinilõik". Mõte oli selles, et joonistada galaktikad paberile vastavalt polaarkoordinaatidele, kus polaarnurgaks on näiteks käändenurk, raadiuseks aga punanihkest arvutatud kaugus. Et teist nurka (otsetõusu) paberile panna on võimatu -- jaotus on ruumiline -- tuli joonistada seeria pilte erinevate otsetõusude vahemike tarvis. Ruumis vastab igale sellisele pildile kiilukujuline kiht, millest ka meetodi nimetus. Juba esimesed pildid näitasid, et senised ettekujutused galaktikate jaotusest ei pea paika. Galaktikad ei kogune ruumis mitte parvedesse (ehkki on neidki), vaid kihtidesse ja kettidesse, mille vahele jäävad tühikud. Ajaloo huvides toome ära ka esimese pildi, millest sai alguse kärjetaolise struktuuri uurimine (joonis 2). Vähe on sellel galaktikaid, ja ainult õnnelik juhus -- suure tühiku sattumine pildi keskele -- lubas struktuuri tuvastada. Avastatud struktuuri täpsemaks uurimiseks oli tarvis spetsiaalvaatlusi maailma võimsamate teleskoopide osavõtul. Juhindudes akadeemik Jaan Einasto soovitustest, alustasid 1983. a. ameerika astronoomid Lapparent, Geller ja Huchra spetsiaalset vaatlusprogrammi. Kasutades neljameetrist teleskoopi ning häid spektraalaparaate, mõõtsid nad 4000 galaktika kaugused varem välja valitud ribades. Tulemuseks ongi joonis 1. See pole viimane sõna. 1995. a. lõppes teine, veel suurem projekt Las Campanas'e observatooriumis Ts^iilis. Seal tehti diagramm rohkem kui 26 000 galaktikast. Toome ühe viilu sellestki uuringust (joonis 3). Ettevalmistusel on veelgi ulatuslikumad programmid, eesmärgiks rohkem kui miljoni galaktika "ruumi panemine". Aga põhiline on näha juba praegu. Galaktikate ruumjaotus -- seda nimetatakse Universumi suuremastaabiliseks struktuuriks -- on korrapäraste tühikute süsteem. Nagu mesilaskärg.

Joonis 1. Galaktikate ruumjaotus kaugustel kuni 500 miljonit valgusaastat. Näha on ulatuslikud tühikud, kus galaktikaid kaunis hõredalt. Radiaalsed kiired -- nn. Jumala Sõrmed -- ei kajasta galaktikate tegelikku asukohta, vaid vastavad galaktikaparvedele, kus sisemised liikumised segunevad Hubble'i seadusest tuleneva "laialilendamisega". (V. de Lapparent, M. Geller ja J. Huchra, 1986.) Joonis 2. Kiildiagramm Perseuse tähtkuju suunas. (M. Jõeveer, J. Einasto ja E. Tago, 1977). Joonis 3. "Apelsinilõik" Las Campanasest. 7 autorit, 12 434 galaktikat, 1996.

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Aktiivsed galaktikad ja kvasarid
• Järgmine peatükk: Lõpmatus
• Sisukord
• Täiendavad tekstid

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-99 14. märts 1999

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.