4. osa: Galaktikad

2. peatükk: Teised galaktikad

Galaktikate klassifikatsioon JAAK JAANISTE

Kui tähtede nähtavateks parameetriteks on vaid heledus ja värvus (täht ise on punkt), siis galaktikad on piisavalt suured, et uurida nende kuju ja struktuuri. Visuaalsete vaatluste põhjal võib eristada kolme põhitüüpi -- elliptilisi, spiraalseid ja korrapäratuid galaktikaid. Fotograafia kasutuselevõtt tõi ilmsiks hulgaliselt detaile, mida silm ei erista -- see aitas veelgi täpsustada galaktikate klassifikatsiooni. Joonis. Hubble'i galaktikate klassifikatsioon -- "helihark". 1926. a. E. Hubble'i poolt loodud klassifikatsioon, mida kuju järgi ka "helihargiks" nimetatakse, eristab kolme põhitüüpi: Elliptilised (E) galaktikad on ümmarguse või pikliku kujuga, nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Elliptilisi galaktikaid saab klassifitseerida lapikuse järgi; lapikust väljendav tüübinumber N leitakse valemiga kus a ja b on vastavalt kujutise pikem ja lühem läbimõõt. Loomulikult näitab number vaid seda, millisena paistab galaktika meilt vaadatuna. Spiraalsed (S) galaktikad võivad olla väga erinevad alates korrapärasest kaheharulisest spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksema "värtnani". Hubble'i klassifikatsioon lähtub oletusest, et tegu on kahest allsüsteemist koosneva liitsüsteemiga. Neist esimene, sfääriline allsüsteem mõhn (ingl. bulge), on üsna sarnane elliptilise galaktikaga. Teine, ketas, on sarnane eelmisest punktist tuttava Linnutee kettaga. Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad; kui galaktika paistab meile serviti, näeme, et ketta tasandis varjab tolm nii mõhna kui spiraalharude valguse. Spiraalgalaktikate alamklassid väljendavad sfäärilise ning lapiku allsüsteemi suhtelisi mõõtmeid ning heledust. Klass S0 on peaaegu elliptiline, teda nimetatakse ka läätsekujuliseks galaktikaks. Sellise süsteemi ketas on vaid pisut suurem sfäärilisest osast, spiraalharud puuduvad täiesti. Klassid Sa - Sd omavad selget, tuumast algavat spiraali. Klass Sa on kõige "toekama" mõhnaga ning kõige tihedamalt keerduva spiraaliga. Järgmiste klasside juures sfäärilise süsteemi läbimõõt väheneb ja ketta (spiraalharude) heledus kasvab; ka kasvab spiraali "tõusunurk". Klassil Sd mõhn puudub, näha on vaid hele tähesarnane tuum. Kolmas Hubble'i klass, varbspiraalsed (SB) galaktikad, on põhijoontes sarnane tavaliste spiraalidega. Ainsaks ja otsustavaks erinevuseks nende kahe klassi vahel on tuuma ja spiraali ühendav sirge "varras", harudest tavaliselt tuhmim, samuti tolmuribasid sisaldav moodustis. Spiraali otsad on ühenduspunktis varvaga risti, ulatudes varasematel tüüpidel (SBa, SBb) mõnikord sellest isegi üle. Alamklassid moodustatakse samal põhimõttel kui tavalistel spiraalidel.

Foto 1. Elliptiline galaktika klassist E3. Foto 2. M81 -- spiraalgalaktika klassist Sb. Foto 3. M101 -- klass Sd. Foto 4. NGC 891 -- Sc-tüüpi galaktika külgvaates. Foto 5. Varbspiraalne galaktika NGC 1300 (klass SBb).

[ Peatüki indeks | Õpiku tekst | Illustratsioonid | Viited | Kordamisküsimused ]

• Eelmine peatükk: Linnutee
• Järgmine peatükk: Dünaamika
• Sisukord
• Täiendavad tekstid

Õpiku tegijad / opik@obs.ee © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98 12. juuli 1998

Selle õpiku valmimist on toetanud Avatud Eesti Fond.